Korduma kippuvad küsimused

Siit leiad vastused kõige sagedamini esitatud küsimustele Keila Kooli all avatava Montessori kooliklassi kohta. Kui Sul jääb mõni teema pärast lugemist siiski ebaselgeks või soovid meiega otse ühendust võtta, kirjuta julgelt – aitame meeleldi!

Õppekava ja hindamine
Mis on Montessori pedagoogika põhimõtted? Kuidas erineb see traditsioonilisest haridussüsteemist?

Kõik tegevused on lapsest lähtuvad ja nende eesmärgiks on iseseisvumise toetamine ja arendamine. See ei tähenda, et laps võib teha kõike, mida soovib, vaid et kasvukeskkond vastab lapse arenguvajadustele ja lapsel on selle raames vabadus tegutseda iseseisvalt.

Montessori pedagoogika põhineb mitmel olulisel põhimõttel, mis toetavad lapse iseseisvat arengut ja õppimist. Siin on kümme neist põhimõtetest:​

1. Austus lapse vastu. Iga last koheldakse unikaalsena, võimaldades tal juhtida oma õppimisprotsessi.

2. Tundlikud perioodid. Lapsed läbivad teatud arenguetappe, mille jooksul on nad eriti vastuvõtlikud konkreetsete oskuste omandamisele. ​Vanuses 6−12 aastat muutub laps sotsiaalsemaks, huvitub rohkem sõpradest ja maailmast väljaspool kodu. On intellektuaalse iseseisvumise aeg. Mõtlemine muutub abstraktsemaks. Lapse jaoks muutuvad oluliseks õiguse ja õigluse teemad. Tüüpilised on ka küsimused “Miks?”, “Kuidas?” ja “Millal?”. Montessori pedagoogikas arvestame tundlike perioodide eripäradega.

3. Vastuvõtlik meel. Esimesed kuus eluaastat on lapsele eriti olulised, kuna sel perioodil omandavad nad kiiresti infot ümbritseva maailma kohta

4. Ettevalmistatud keskkond. Õppekeskkond on hoolikalt kujundatud, et toetada lapse iseseisvust ja uurimisvõimet. ​

5. Terviklik lähenemine. Keskendutakse nii lapse akadeemilisele kui ka sotsiaalsele, emotsionaalsele ja füüsilisele arengule.

6. Iseõppimine. Lapsed õpivad suuresti iseseisvalt, avastades ja uurides oma huvide järgi. ​Samas vastab Montessori õpe riiklikule õppekavale, mis tähendab, et vajadusel suuname last ka nende ainete või tegevuste poole, mille vastu tal endal suuremat huvi ei ole. Vt ka vastust teemas “Motivatsioon ja huvid”.

7. Individuaalne õpe. Õppimine on kohandatud iga lapse individuaalsetele vajadustele ja huvidele ​

8. Liitklass. Klassiruumides on koos erinevas vanuses lapsed, mis soodustab üksteiselt õppimist ja koostööd. ​Väiksemad lapsed õpivad suurematelt, suuremad saavad oma teadmisi kinnistada väiksemaid juhendades.

9. Valikuvabadus. Lapsed saavad valida tegevusi, mis neid huvitavad, edendades iseseisvust ja vastutustunnet. ​Samuti saavad nad valida, kas teevad tööd üksi, sõbraga või suuremas grupis. Kuigi lastel on valikuvabadus, kehtivad siiski ka piirid. Montessori juhendaja jälgib lapse arengut ja vajadusel suunab teda ka teemade juurde, mille vastu laps esialgu huvi ei tunne. Ka Montessori klassis tuleb silmas pidada riiklikku õppekava, mis tähendab, et lapsel tuleb õppekavas ette nähtud teadmised ja oskused omandada. Vt ka vastust teemas “Motivatsioon ja huvid”.

10. Sisemine motivatsioon. Õppimine põhineb lapse sisemisel soovil teada saada ja areneda, mitte välistel preemiatel või karistustel. ​Montessori klassis hindeid ei panda ning tagasiside lapsele on sõnaline.

Montessori klassis lähtutakse riiklikust õppekavast. Montessori 6–12 klassi õppekava katab Eesti riikliku õppekava I–II kooliastmes. Riiklik õppekava on Montessori klassis raam, mille sees liigutakse individuaalse rütmi ja huvi järgi. Selleks, et kõik riiklikud õpitulemused oleks lõppastmeks saavutatud, planeerib juhendaja lapsega individuaalselt või väikestes rühmades tegevusi, mis viivad õppijat lõpuks vajalike teadmisteni.

Seni on kaks Montessori klassis õppivat last sattunud tasemetöö valimisse (eesti keel, 4. klass). Tasemetöö tulemustes eristati kolme taset ning mõlema lapse tulemused olid kõige kõrgemal tasemel.

Tempo kujuneb eelkõige lähtuvalt lapsest endast, arvestades tema individuaalsusega.

Kuna õpe lähtub konkreetsest lapsest, siis ei pruugi laps jooksvalt olla mõnes aines täpselt samal tasemel kui eakaaslased tavaklassis – Montessori laps võib olla mõnes aines tagapool ja mõnes aines eespool. Oluline on, et laps oleks omandanud vastava kooliastme lõpuks vajalikud teadmised – kas ta jõuab selleni varem või hiljem, ei ole oluline.

Kas juhendaja annab ka muusikat ja kehalist kasvatust? Kuidas on võimalik, et üks õpetaja annab kõiki aineid?

AMI (Association Montessori Internationale) rahvusvaheliselt tunnustatud 6–12 juhendajakoolitusel läbitakse põhjalikult erinevad ained ja teemad, mis valmistab juhendaja ette edasiseks tööks. Kindlasti võib kõikide erinevate ainete teemade esitlemine tuua kaasa teatud väljakutseid, nagu ka tavaklassis, kus algklasside õpetajad annavad samuti mitmeid aineid ise

Kehalise kasvatuse asemel on nüüd lastel liikumisõpetus (vt lisainfot nt siit: https://liikumisopetus.ee/materials/liikumisopetuse-ainekava/). 
Montessoris on rõhuasetus koostööl põhinevatel liikumismängudel, st rõhk on koostööl, mitte võistlusel. Toimuvad erinevad liikumismängud, põhimotoorika harjutused (nt viskamine, püüdmine, hüppamine, tasakaal), rütmiline liikumine ja tants, liikumine looduses (nt matkad, mängud õues).

 Muusikatunni eesmärk on arendada muusikalist kuulmist, rütmi- ja meloodiataju, julgustada loovat eneseväljendust ja liikumist muusika kaudu, tutvustada muusika mitmekesisust eri ajastutel ja kultuurides, luua tähendusrikas suhe muusika ja emotsioonide vahel, arendada tähelepanu, kuulamisoskust ja koostööd. 

Eesmärk pole “hästi laulmine”, vaid vaba ja julge väljendus. Kasutatakse erinevaid pille, sh tamburiinid, kõrinad, trianglid, rütmipulgad, kastanjetid, ksülofon jms. Muusikatunni võib siduda ajaloo, geograafia ja ühiskonnaõpetusega, tutvume eri rahvaste muusikaga, teeme kultuurilisi kuulamisrännakuid, nt India, siis Aafrika jne.

Kui õpetaja ei saa mingil põhjusel tundi anda, asendab teda abiõpetaja ja/või leiab Keila Montessori MTÜ asendaja.

Montessori pedagoogikast lähtuvalt on oluline, et oleks vastava vanusegrupi AMI (Association Montessori Internationale) juhendaja tunnistus või koolitus läbimisel. Eestis on teatud tingimustel võimalik õpetajana töötada ka ilma õpetajakutset omamata, sel juhul saab aga töölepingu sõlmida vaid üheks aastaks.

Milline on Montessori klassiruumi keskkond? Kuidas on klassiruum korraldatud ja milliseid materjale kasutatakse?

Klassis on ettevalmistatud keskkond, mis on sisustatud Montessori spetsiifiliste õppevahenditega ja teiste tarvikutega, mis toetavad lapse iseseisvat õppimist ja uurimist mitme aasta vältel. Õppevahendid on omavahel sisuliselt seotud ning katavad kõiki õppekava aineid (emakeel, matemaatika, loodusained, geograafia, muusika, kunst).

Klassis on lastele avatud riiulid ning erinevas suuruses lauad ja toolid, mis on paigutatud nii üksikult kui grupiti. Riiulitel asuvad õppevahendid on paigutatud teemade kaupa.

Ka Montessori klassis kehtivad kindlad reeglid, mis õppeaasta alguses lastega kokku lepitakse. Küll aga võivad lapsed valida, millise projekti/uurimistöö/ülesande ette võtavad, kus kohas klassiruumis sellega tegelevad ning kas üksi või mõne klassikaaslasega koos. Ainuke tingimus on siinkohal, et kui on tegemist spetsiifilise Montessori õppevahendiga, peab seda vahendit olema talle eelnevalt tutvustatud.

Mäng on Montessori pedagoogikas olulisel kohal, kuid see on sageli seotud õppimise, avastamise ning haaravate ja tähendusrikaste tegevustega.

Väiksemate laste puhul pigem mitte. Suuremate laste puhul kasutatakse, kui see on vajalik uurimistöö tegemiseks. Samuti näiteks õppekäikude organiseerimiseks, mida lapsed teevad ise – selgitavad välja, kuidas soovitud kohta kohale minna, vajadusel külastusajad, kellega kontakteeruda, kui paiga külastus eeldab eelnevat kokkulepet jms.

Põhimõtteliselt sobib. Küll aga on Montessori klassis, vähemasti alguses, keerulisem hakkama saada lastel, kes on harjunud ootama täiskasvanu juhiseid ning kellel on raskusi tegevuste ise valimise ning keskendumisega. Enamasti läheb neil siiski aja möödudes kergemaks ning oskused arenevad järk-järgult. Samuti võib Montessori klass keeruliseks osutuda lapse jaoks, kes vajab palju vaikust, sest Montessori klassis üldiselt vaikust ei ole ning iseloomulik on rahulik töösumin. Mõne lapse puhul võib sel juhul sobivaks lahenduseks olla aeg-ajalt heli summutavate kõrvaklappide kasutamine.

Lisaks juhendajale on klassiruumis ka assistent, kelle abil on klassis hoitud rahulik keskkond, kus kokkulepitud piiridest kinni hoitakse. Tänu sellele saab juhendaja tegeleda väikestes gruppides laste juhendamisega ning iseseisvalt töötavatel lastel on võimalus segamatult keskenduda.

Mis siis, kui laps mingi teema vastu huvi ei tunne? Kuidas motiveeritakse last tegema ära neid asju, mille vastu huvi ei ole ega tule?

Montessori lähenemine ei eelda, et kõik peab kohe meeldima, vaid et õppimise teekond peab olema tähenduslik ja võimalikult motiveeriv. Kui huvi ei teki, suunatakse last siiski vajalike teadmiste juurde sobivas tempos ja kujul.
Montessoris eeldatakse, et lapsed arenevad läbi tundliku perioodi, kus nad on loomulikult vastuvõtlikud teatud teadmistele. Kui mingi aine ei huvita last praegu, ei tähenda see, et see kunagi ei huvita. Juhendaja roll on jälgida ja pakkuda materjale õigel ajal, õiges vormis – nii et huvi võib tekkida hiljem. 

Kuigi lastel on valikuvabadus, kehtivad siiski piirid. Montessori juhendaja jälgib lapse arengut ja vajadusel suunab teda ka teemade juurde, mille vastu laps esialgu huvi ei tunne. Juhendaja ülesanne on aidata leida tähendust – miks on aine/teema oluline, kuidas see seostub lapse eluga, millist praktilist kasu see pakub. Eesmärk ei ole lapsele teemat peale suruda, vaid luua sild huvi ja õppeaine vahel.

Abiks võib olla ka lähenemine läbi nende teemade või tegevuste, mille vastu on lapsel suur huvi. Nt matemaatikat on võimalik õppida läbi praktiliste tegevuste, loodusvaatluse või meisterdamise kaudu. Samuti on Montessoris teemad tihti integreeritud ja erinevaid õppeaineid käsitletakse koos. Nt saab põimida projektõppesse ajaloo, geograafia ja loodusteaduse, mis võimaldab katta mitmeid valdkondi loomulikul ja huvitaval viisil, nii et laps omandab ka keerulisena näivas aines teadmiseid justkui möödaminnes.

Abiks on ka Montessori õppevahendid. Nt grammatika võib olla mõne lapse jaoks kuiv ja igav, eriti kui puudub huvi kirjutamise, lugemise või keeleanalüüsi vastu. Ka grammatikat saab omandada mänguliselt ja loovalt. See saab olla visuaalne, füüsiline, seostatud lapse enda maailmaga ja praktilise tähendusega.

Montessori keeleõppes kasutatakse sageli värvikoodiga sümboleid iga sõnaliigi tähistamiseks (nt nimisõna – must kolmnurk, tegusõna – punane ring, omadussõna – sinine kolmnurk jne).
Näide: Laps saab värvilised sõnakaardid (nt: kiire, jookseb, koer) ja paigutab need vastava sümboli alla. Seejärel ehitab ise lauseid kaartidest ja „värvib“ need grammatiliselt ära.
Loova lähenemisena võib grammatika jõuda lapseni ka nt läbi illustratsioonide, koomiksite või plakatite loomise, kus iga lause sõnad värvitakse vastavalt sõnaliigile.
Saab teha ka n-ö sõnajaamad (nimisõnajaam, tegusõnajaam jne) ehk erinevad punktid klassis, kuhu lapsed toovad esemeid, mis kuuluvad antud sõnajaama alla ning hiljem ehitatakse neist sõnadest lauseid.

Veel näiteid kinesteetilisest lähenemisest:
Loodusõpetus – rühmatöös kehadega päikesesüsteemi moodustamine, taimede istutamine. Ajalugu – sündmuste läbimängimine, stseenide lavastamine jms.
Matemaatika – värviliste helmeste abil liitmine-lahutamine.

Visuaalne ja kinesteetiline õppimine (ehk läbi füüsilise tegevuse, liikumise ja praktilise kogemuse) aitab reeglid arusaadavaks muuta. See sobib hästi lastele, kes tahavad õppides midagi teha, katsuda, liigutada, meisterdada või liikuda, mitte ainult kuulata või lugeda. Liikumine aitab paremini meelde jätta ja mõista, sest keha kaasamine tugevdab ajus tekkivaid seoseid. Montessori pedagoogikas on kinesteetiline õppimine väga oluline, enamik vahendeid on mõeldud käed-külge tegevuseks. Samuti on võimalik Montessori klassiruumis vabalt liikuda (kõndides).
Suurema vajaduse korral on võimalik lapsele ka konkreetses aines individuaalne õppekava koostada.

Iseseisvus on sihipärane eesmärk lapse kasvatamisel, mida sammhaaval püütakse toetada. Montessoris antakse lapsele valikuvõimalus: mida õppida, millal õppida, kus õppida – juhendaja suunab, aga ei dikteeri. Enesedistsipliin kujuneb loomulikult, sest laps vastutab oma tööde ja õppimise eest, kuid vajadusel aidatakse luua sisemine motivatsioon.

Abiks on laste individuaalne tööplaan, kus iga lapsega seatakse nädala eesmärgid. Lapsed saavad valida tegevusi, kuid on ka kohustuslikud teemad, mis ära tehakse. Laps valib näiteks ise, millal nädala jooksul täidab oma eesti keele, loodusõpetuse ja matemaatika eesmärgid. Juhendaja aitab jälgida, et kõik saaks tehtud.

Paljud Montessori vahendid on loodud nii, et laps saab nendega töötada ilma täiskasvanu pideva juhendamiseta. Vahendisse on n-ö sisse ehitatud veakontroll, mis võimaldab lapsel aru saada, kas tegi õigesti. Näiteks kui laps teeb korrutustabeli harjutust Montessori helmestega, saab ta tulemust ise kontrollida vastuse kaardiga.

Juhendaja roll on jälgida ja juhendada, mitte kontrollida. Ta esitleb materjale, jälgib huvisid ja oskusi, kuid laseb lapsel katsetada ja ise järeldusi teha. Abiks on ka lapse enda märkmed selle kohta, mida ta õppis, kuidas edeneb ning milles vajab tuge.

Montessori liitklass erinevas vanuses lastega toetab loomulikku juhendamist ja eeskujude kaudu õppimist. Vanemad lapsed aitavad nooremaid – see arendab empaatiat ja koostööd. Paljud tegevused on paaris või väikestes gruppides, kus lapsed õpivad koos ja üksteiselt. Klassikultuuri kujundab rahulik, austav suhtlus, kus lapsed õpivad ise lahendama erinevaid olukordi, tegema kokkuleppeid jne. Vajadusel pöördutakse rahumeelselt juhendaja poole, kes on teema lahendamisel pigem arutlevaks kaaslaseks kui kohtunikuks.

Vajadusel lähtume olukorra lahendamisel taastava õiguse põhimõtetest, kus aus ja avatud dialoog võimaldab jõuda ühise arusaamani sellest, mis juhtus, mis on osapoolte vajadused, edasised kokkulepped jne.

Grupitöö on Montessori klassis väga levinud. Lapsed teevad koos uurimistöid, loovtöid, plakateid, esitlusi ja isegi lühinäidendeid. Lisaks akadeemiliste teadmiste omandamisele arendab see meeskonnatööd, vastutust ja suhtlemisoskust. Näiteks neljaliikmelise grupi puhul saab olla tööjaotus selline, kus üks laps kirjutab plakatile olulise info, teine illustreerib, kolmas esitleb seda ülejäänud klassile ning neljas laps seab esitluse taustaks valmis temaatilise näitusevitriini klassis.

Jah, aga distsipliin tuleb seestpoolt, mitte välise karistuse ja preemia kaudu. Montessori kasvatab sisemist distsipliini, mille eesmärk on, et laps hakkaks mõistma, miks midagi tehakse, ja tahaks vastutada, mitte lihtsalt kuuletuda. Reeglid on selged ja need lepitakse ühiselt kokku. Juhendaja aitab lastel mõtestada oma valikuid ja vastutust. Kui laps segab teisi või ei suuda keskenduda, kasutatakse rahulikku suunamist, vajadusel vesteldakse lapsega eraldi ning arutatakse, mis juhtus, kuidas ta end tunneb, mida saab järgmisel korral paremini teha jms.

Montessori Waldorf
Õppimise lähenemine Laps õpib iseseisvalt, praktiliselt ja oma huvidest lähtudes. Õppimine toimub läbi meelte ja eluliste kogemuste. Õpetaja juhendab õppimist loovalt. Samuti on tähtsad meelte kaudu õppimine ja praktilised kogemused.
Õppetöö korraldus Lapsel on 3-tunnine tööaeg, mille jooksul ta saab ise valida tegevuse ja koostöökaaslased. Õppeained vahelduvad plokkidena. Kunst, muusika ja liikumine on iganädalases tunniplaanis. Õpetamine toimub lugude ja loovate tegevuste kaudu.
Keskkond ja vahendid Klassis on Montessori materjalid, mis toetavad iseseisvat ja meelte kaudu õppimist. Õppevahendid on avatud riiulitel ja katavad kõik ained. Klassiruumis kasutatakse looduslikke materjale. Suurt rolli mängivad loovtegevused – joonistamine, muusika, käsitöö ja draama.
Õpetaja roll Juhendaja suunab ja jälgib last tema isiklikul õppeteekonnal. Lapsel on vabadus valida, mida ja kuidas õppida. Õpetaja viib läbi kindla päevakava järgi tunde, kasutades lugusid ja loomingulisi tegevusi.
Klasside koosseis Koos õpivad eri vanuses lapsed. Vanemad aitavad nooremaid ja õpivad õpetades. Klassides on enamasti ühevanused lapsed.
Fantaasia ja reaalsus Keskendutakse päris elule ja õppimisele reaalsest kogemusest lähtuvalt. Kujutlusvõime on keskne. Olulised on muinasjutud, müüdid ja fantaasiamängud.
Lugemine, kirjutamine, arvutamine Lapsed alustavad varakult, kasutades praktilisi ja meeltega seotud õppematerjale. Need oskused tulevad hiljem. Alguses keskendutakse lugudele, joonistamisele ja muusikale.
Tehnoloogia Algklassides tehnikat ei kasutata. Vanemad lapsed võivad arvutit kasutada projektideks või reisideks. Välditakse tehnoloogiat varajases eas.
Hindamine Hindeid ei panda, kontrolltöid ei tehta. Lapse arengut jälgitakse ja antakse kirjeldav tagasiside. Hindeid ei panda. Õpetaja annab kujundava ja kirjeldava tagasiside.
Kodused ülesanded Ei anta. Antakse.